Philipp Timischl, Agnes Scherer, Robertas Narkus, Johanna Ulfsak, Anna Solal, Joshua Citarella 'Don't Take It Too Seriously'
-
selected works
View: ,
'Far from intellectual. No effort necessary'
acrylic, oil and ink on canvas, LED panels, media player, video, hardware 200×200cm 2023



'Kleine Psychostasie mit Wüstenhintergrund / Small psychostasis with desert background'
oil, canvas, artist frame 80×94cm 2021



'Bonbonnière'
plaster gauze, paint, styrofoam 145×127×84cm 2021





'yXG)2A '
inkjet print, steel frame 165×110cm 2025




'Wx4yRX '
inkjet print, steel frame 165×110cm 2025




'Lorem Ipsum (dolor sit amet)'
hand-woven textile stretched on a frame, linen, polyester fabric strips 229×276cm 2025




'Forest Bird'
grater, metal thread, clothespin, bike chain, comb, kid shoes, socket, ropes, rules 120×50×5cm 2019



'Lolita Kite'
mixed media 100×100×5cm 2019





'Islamo Nazbol'
decotex fabric 90×150cm 2022 - 2025


'Anarcho-Brat'
decotex fabric 90×150cm 2025


'Left Egoist Transhumanism'
decotex fabric 90×150cm 2020 - 2025


'Libertarian Neo-Monarchism'
decotex fabric 90×150cm 2020 - 2025

installation views
View: ,Artists: Philipp Timischl, Agnes Scherer, Robertas Narkus, Johanna Ulfsak, Anna Solal, Joshua Citarella
Curated by Alexander Burenkov
Is there any value in an exhibition so self-ironic that it does not attempt to convey anything to the viewer? Or is it merely pretending to be ironic—consistent with the current zeitgeist—while masking its direct statements and avoiding any manifestos?
In his 1990 book E Unibus Pluram: Television and U.S. Fiction, David Foster Wallace noted that popular culture (primarily television, of course) had begun to shun seriousness. Instead, it was more willing to flirt with the absurd, repetition, self-quotation, and other postmodernist devices. Wallace provided examples: a sitcom in which the characters are aware they are in a sitcom; a commercial where a satisfied customer admits he is merely an actor paid to appear in the film. He argued that in a self-ironic culture, any display of sincerity and humanity can either be ridiculed or viewed with cynicism. Wallace feared that post-irony was gradually erasing the boundaries between humanism and cruelty, humanity and indifference, values and cruel jokes. Did he anticipate that in the quarter-century since, post-irony would become nearly the only way to cope with our surrounding reality? How did we transition from being ironic to operating with statements that only pretend to be ironic?
Post-irony, and the constant balancing between humor and sincerity, is symptomatic of depoliticization and offers an easy escape for those who have lost their bearings and ceased to take moral, political, or civic positions regarding the world around them. This inability to be serious has political consequences: it exacerbates alienation among people, polarization, and political apathy. Post-irony has emerged as a response to confusion in the face of rapid changes and information overload. According to the Italian philosopher Franco Berardi, this overabundance of information is causing a kind of depression within world culture. Irony acts as a response, transforming our fears, anxieties, frustrations, anger, disappointments, and apathy into unreal objects, memes, and jokes. The only issue is that if a phenomenon is ridiculed postironically, it does not cease to exist or impact real life.
Obligatory irony is the term Mehdi Belhaj Kacem uses to define the modern situation in his work “On Irony”: "Once upon a time, from the time of Socrates to Kierkegaard, irony was an elitist and aristocratic art. But now, for more than three decades, irony has become, ahem, a raison d’état—a purely political reason for action." What does this mean? The generational evidence that has paralyzed us includes derision, a depreciative perspective, and the mockery of others as well as oneself, coupled with the media-centered omnipresence of the comic and of sarcasm, imitation, and satire. Irony has democratized itself. Nobody seems able to take anything seriously anymore. This plebeianization of irony has become, without a doubt, not just a self-defensive strategy for survival amid the controversies of reality, but one of the principal symptoms of the “spirit of nihilism” in our zeitgeist. Irony takes center stage as a weapon against the over-professionalization of every aspect of our lives and the strict regulations governing our actions online under platform capitalism. It drains much joy from life and occupation, and sometimes you may even forget why you are doing what you’re doing. Irony appears to bring meaning back to life; when there is no sense in anything, irony can infuse it with vitality. A feature of contemporary subjectivity, marked by irony, constantly showcases a spirit of omni-derision—which suggests that one can never be fooled by anything. Ironically, we may now be fooled by everything.
Avalanches of fake news, friends turned into Flat Earthers or ultra-rightists, internet folklore, pseudoscience, memes, conspiracy theories, radical internet subcultures, and new approaches to conducting online research create a schizophrenic, doomsday informational buzz that marks a massive aesthetic rupture in post-digital art production. This buzz gives rise to new forms of hyper-ironic, eclectic storytelling inspired by the absurdities of reality. Drawing from the paranoid modalities of contemporary post-irony in social life and the debris of the cozy web, the artworks on display demonstrate how to live, create, and conspire on an increasingly adversarial and fractured internet and in a broader world that requires new forms of metaironic narratives—narratives that allow us to convince ourselves that we still control and understand the complex reality around us.
The works in the exhibition are not silent objects; they actively engage in a cacophony of various post-ironic voices, commenting on each other and adding additional layers of irony to the dialogue. Canvases, screens, windows, and walls in Austrian artist Philipp Timischl's installations are aligned, collaged, and automated to generate outputs of distinct subjectivities, giving voice to narratives that maneuver between documentation and fiction, often through intimacy, self-reference, and humor. These elements sharply render the mediated nature of contemporary existence and the unspeakable boundaries of our collective public sphere. His paintings, with built-in screens bearing titles like "I Love My Brain and Thinking" and "Far From Intellectual," require no effort on the part of the viewer; they behave like characters worn out by life, commenting on the absurdity of contemporary existence.
Anna Solal combines the detritus of civilization—whether smartphone circuit boards, plastic toys, or cosmetics—with a vivid pictorial language infused with the anxieties and tensions of adolescence, reflecting the violence of modern technology on humanity. In a recent series of “selfie” portraits, the artist replaces faces with masks that are not merely metaphorical images of Instagram filters smoothing out our skin, but gestures of violence that unearth our hidden monstrosity.
By weaving functional everyday objects—nets, screens, scarves, carpets—Estonian artist and textile designer Johanna Ulfsak interprets the experience of human life as part of a larger social fabric that is intertwined and inseparably interlinked. Driven by her interest in the contradictions between intimate craftsmanship and industrial production methods, Ulfsak's latest works, inspired by CAPTCHA images and iconic retro screensavers and desktop wallpapers, explore meditative states and nostalgic memories filled with a light irony common to entire generations.
Lithuanian artist Robertas Narkus often draws inspiration from the world of business and startups, paradoxically merging the spirit of optimism and entrepreneurial drive with the bitterness of disappointment. This creates a tragicomic and ambiguous irony stemming from the recognition of defeat in the face of the all-pervasive neoliberal system. His ongoing series of bricolage installations, “The Board,” features anthropomorphic characters crafted from trash and scraps, representing a new and yet unnamed form of life. These characters gather at a meeting of a secret organization, committee, or council, deciding the fate of humanity via an endless video conference. The cast of characters from German artist Agnes Scherer’s "My refuge, my treasure, without body, without measure" that populate her architectural paintings and plaster sculptures are all conceived as containers, carriers of some exchangeable value. Formed by the diagrammatic vernacular of comic illustration and folk sculpture, they point to the sombre horizon: the final day of judgement, or even redemption, inevitably imposed from the outside; the threshold between one world and the next. Finally, American artist and internet culture writer Joshua Citarella explores internet communities and how they facilitate the development of identities. Through his series of flags, he addresses E-deology, a critical internet slang term for hyper-specific ideological categories, which serve as a gamified form of identity play and personal branding in the chaotic landscape of online politics. The artist has created original flags for highly specific ideologies encountered online, providing these mostly internet-based communities with a sense of real-world validation. Notable movements include Libertarian Georgist Hoppeanism, Anarcho-Mutualist Distributism, and Queer Anarcho-Primitivism.
Was this text self-ironic enough to keep you reading to the end without getting distracted by another tab in your browser? Will you visit the exhibition and feel the rapid streams of post-irony rolling over you wave after wave, trying not to drown in it? Just don't take it too seriously.
Text: Alexander Burenkov
Exhibition is supported by The Cultural Endowment of Estonia and Punch Drinks.
Milline väärtus saaks olla näitusel, mis on nii eneseirooniline, et sellega ei püütagi vaatajale midagi öelda? Või on see praegusele ajavaimule omane teeseldud iroonia, millega varjatakse otseseid väiteid ja välditakse seisukohavõtte?
Oma 1990. aasta essees „E Unibus Pluram: Television and U.S. Fiction“ („E Unibus Pluram: televisioon ja Ameerika ilukirjandus“)märkis David Foster Wallace, et popkultuur (eriti muidugi televisioon) on hakanud tõsidust vältima. Aina sagedamini kasutati absurdi, kordusi, enda tsiteerimist ja teisi postmodernistlikke võtteid. Wallace tõi ka näiteid: komöödiasari, mille tegelased on teadlikud, et nad on komöödiasarja tegelased, või reklaam, kus rahulolev klient tunnistab, et ta on kõigest oma rolli esitav näitleja. Ta väitis, et eneseiroonilises kultuuris saab igat siiruse ja inimlikkuse ilmingut naeruvääristada või sellesse küüniliselt suhtuda. Wallace kartis, et uusiroonia kaotab järk-järgult piirid humanismi ja julmuse, inimlikkuse ja ükskõiksuse ning väärtuste ja õelate naljade vahel. Kas ta nägi ette, et veerand sajandi pärast on uusiroonia peaaegu ainus viis, kuidas reaalsusega toime tulla? Kuidas jõudsime selleni, et tõelise iroonia asemel oleme üksnes teeseldult pilkelised?
Uusiroonia ja pidev tasakaalu otsimine huumori ja siiruse vahel on iseloomulik depolitiseerumisele ning pakub lihtsat pääseteed inimestele, kes on eksinud ega võta enam maailmas toimuva suhtes moraalseid, poliitilisi ega ühiskondlikke seisukohti. Võimetusel asju tõsiselt võtta on poliitilised tagajärjed: see süvendab võõrandumist, polariseerumist ja poliitilist apaatiat. Uusiroonia on vastus segadusele, mida tekitavad kiired muutused ja teabe üleküllus. Itaalia filosoofi Franco Berardi sõnul tekitab teabe üleküllus teatud tüüpi depressiooni, millega toimetulemiseks olemegi iroonilised. See muudab hirmu, ärevuse, frustratsiooni, viha, pettumuse ja apaatia mittetõelisteks objektideks, meemideks ja naljadeks. Ainus probleem on see, et nähtuse enda uusirooniliselt naeruvääristamine ei muuda seda olematuks ega mõjuta reaalset elu.
Mehdi Belhaj Kacem kasutab oma artiklis „On Irony“ („Irooniast“) praeguse olukorra kohta terminit kohustuslik iroonia. Ta kirjutab: „Ammusel, Sokratese ja Kierkegaardi ajal oli iroonia elitaarne ja aristokraatlik kunst. Viimase kolme aastakümne jooksul on aga iroonia muutunud, khm, riiklikuks huviks, puhtalt poliitiliseks põhjuseks midagi teha.“ Mida see tähendab? Meid on viimaste põlvkondade kestel halvanud pilkamine, alavääristamine ning teiste ja enda naeruvääristamine, mis toimib koosmõjus meediaruumi täitva huumori, sarkasmi, jäljendamise ja satiiriga. Iroonia on end demokratiseerinud, tundub, et keegi ei suuda enam midagi tõsiselt võtta. Kahtlemata pole iroonia plebeistumine ainult ellujäämisstrateegia vastuolulise reaalsuse keskel, vaid ka meie ajavaimu nihilistliku meelsuse üks peamisi sümptomeid. Iroonia on peamine relv võitluses elu iga aspekti üleprofessionaliseerumise ja rangete ettekirjutustega, mis meile veebi platvormkapitalismis kehtivad. Need piirangud kurnavad elust ja tööst välja viimsegi rõõmu ning võime vahel unustada, miks me üldse midagi teeme. Iroonia muudab elu justkui taas tähendusrikkaks. Kui kõik tundub mõttetu, võib iroonia anda inimesele uue hingamise. Tänapäevane subjektiivsus, mida iseloomustab iroonia, lubab järjekindlalt kõike naeruvääristada. See viitaks justkui, et inimest pole võimalik ninapidi vedada. Iroonilisel kombel on inimese ninapidi vedamine nüüd lihtsam kui kunagi varem.
Valeuudiste laviin, lamemaalaseks või paremäärmuslaseks muutunud sõbrad, internetifolkloor, pseudoteadus, meemid, vandenõuteooriad, radikaalsed subkultuurid internetis ja uued viisid teadusuuringute läbiviimiseks tekitavad skisoidse ja maailmalõppu kuulutava infosumina, mis on põhjustanud tohutu esteetilise murrangu postdigitaalsete kunstiteoste loomises. See infosumin annab tõuke uutele hüperiroonilistele ja eklektilistele loojutustamisvormidele, mis on inspireeritud absurdsest reaalsusest. Näitusel esitatud teosed tuginevad tänapäevase uusiroonia paranoilistele modaalsustele meie elus ja hubase veebikeskkonna rusudele ning näitavad, kuidas elada, luua ja teha koostööd üha vaenulikumas ja killustatumas internetis ning maailmas, mis nõuab uusi metairoonilisi käsitlusi, mis võimaldavad veenda end selles, et keeruline reaalsus on endiselt meie kontrolli all ja arusaadav.
Teosed ei ole vaikivad objektid, vaid aktiivsed hääled uusiroonilises kakofoonias, mis kommenteerivad üksteist ja lisavad häältesuminasse uusi irooniakihte. Austria kunstniku Philipp Timischli installatsioonides on lõuendid, ekraanid, aknad ja seinad joondatud, kollaažideks muudetud ja eristuvuse genereerimiseks automatiseeritud, nii et kuuldavale pääsevad lood, mis oma intiimsuse, enesele viitamise ja huumoriga laveerivad dokumentaalsuse ja fiktsiooni piiril. Need elemendid kujutavad teravalt tänapäevase eksistentsi vahendatust ja meie kollektiivse avaliku sfääri kirjutamata piire. Tema sisseehitatud ekraanidega maalid, näiteks „I Love My Brain and Thinking“ („Ma armastan oma aju ja mõtlemist“) ja „Far From Intellectual“ („Kaugel intellektuaalsusest“) ei nõua vaatajalt mingit pingutust. Teosed on justkui elust väsinud tegelased, kes kommenteerivad tänapäevase eksistentsi absurdsust.
Anna Solali teostes põimuvad tsivilisatsiooni rusud – näiteks nutitelefonide trükkplaadid, plastmänguasjad või kosmeetika – elava pildikeelega, mis on täidetud noorusega kaasneva ärevuse ja pingega. Teosed peegeldavad moodsa tehnoloogia vägivalda inimkonna vastu. Hiljutises selfideseerias asendab kunstnik näod maskidega, mis pole pelgalt nahkasiluvate Instagrami filtrite metafoorsed väljendused, vaid vägivallailmingud, mis paljastavad meie varjatud, koletisliku poole.
Eesti kunstnik ja tekstiilidisainer Johanna Ulfsak põimib igapäevaseid tarbeesemeid – võrke, ekraane, salle, vaipu – ning tõlgendab nende abil inimelu kogemust osana suuremast sotsiaalsest struktuurist, mis on tihedasti põimunud ja lahutamatult seotud. Ulfsaki uusimad teosed on ajendatud vastuoludest intiimse käsitöö ja tööstusliku tootmise vahel ning inspireeritud CAPTCHA piltidest, vanadest ja kuulsatest ekraanisäästjatest ja arvuti taustapiltidest. Teosed uurivad meditatiivseid seisundeid ja nostalgilisi mälestusi, mis on täis mitme põlvkonna ülest kerget irooniat.
Leedu kunstnik Robertas Narkus ammutab sageli inspiratsiooni ärimaailmast ja idufirmadest ning loob paradoksaalse seose optimistliku ja ettevõtliku suhtumise ning kibeda pettumuse vahel. Nii saame osa kurbnaljakast ja vastuolulisest irooniast, mis tuleneb kaotuse tunnistamisest kõikehõlmavas neoliberaalses süsteemis. Tema jätkuv brikolaažinstallatsioonide seeria „The Board“ („Juhatus“) kujutab antropomorfseid prügist ja jäätmetest valmistatud tegelasi, kes esindavad uut ja seni nimetut eluvormi. Need tegelased kogunevad salaorganisatsiooni, komitee või nõukogu koosolekule, kus otsustatakse lõputu videokõne käigus inimkonna saatus. Saksa kunstniku Agnes Schereri teoses „My refuge, my treasure, without body, without measure“ („Mu pelgupaik, mu aare, ilma kehata, ilma mõõtmeta“) asustavad arhitektuurilisi maale ja kipsskulptuure tegelaskujud, kes on kujutatud konverteeritavaid väärtusi kandvate anumatena. Teosed on loodud koomiliste illustratsioonide ja folkskulptuuride diagrammilises keeles ja osutavad süngele väljavaatele viimsest kohtupäevast või isegi lunastusest, mis on vältimatu ja kusagilt mujalt peale sunnitud. See on lävepakk kahe maailma vahel. Viimaks uurib Ameerika kunstnik ja internetikultuurist kirjutav Joshua Citarella internetikogukondi ja seda, kuidas need soodustavad identiteetide arengut. Lipuseeria abil käsitleb ta e-deoloogiat, kriitilist internetislängi terminit ülispetsiifiliste ideoloogiliste kategooriate kohta, mis toimivad kaootilises internetimaailmas identiteedimängu ja isikliku brändinguna. Kunstnik lõi ainulaadsed lipud ülispetsiifilistele internetis leiduvatele ideoloogiatele, millega andis peamiselt internetipõhistele kogukondadele hääle ka pärismaailmas. Ideoloogiate hulka kuuluvad näiteks libertaarne georgistlik hoppeism, anarhomutualistlik distributism ja kväär anarhoprimitivism.
Kas see tekst oli piisavalt eneseirooniline, et suutsid selle lõpuni lugeda, enne kui mõni teine brauseri vaheleht su tähelepanu endale haaras? Kas külastad näitust ja üritad jääda pinnale uusiroonia kärsitutes lainetes, mis üritavad sind enda alla matta? Ära lihtsalt võta seda kõike liiga tõsiselt.
Tekst: Alexander Burenkov
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Punch Drinks.
Anna Solal (s. 1988) on Pariisis tegutsev kunstnik. Solal lõpetas Brüsselis asuva École nationale supérieure des arts visuels de La Cambre'i. Tema töid on eksponeeritud olulistes näitustes nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides, sealhulgas isikunäitustel Palais de Tokyos Pariisis ja CAC Passerelles Brestis. Ta on osalenud ka grupinäitustel Musée des Abattoirs'is Toulouse'is ja Interstate Projects'is New Yorgis. Tema looming peegeldab pühendumust eksperimentaalsele materjalikäsitlusele, mida on arendatud residentuuride ja koostööprojektide kaudu Pariisis ja mujal.
Philipp Timischl (s. 1989) on Pariisis elav ja töötav kunstnik. Timischl õppis Viini Kunstiakadeemias. Tema töid on laialdaselt eksponeeritud, sealhulgas isikunäitustel Heidelberger Kunstverein'is, Secessionis Viinis ja Fondation Fiminco's Pariisis. Timischl on osalenud ka olulistes grupinäitustes, nagu Lyoni biennaal, Kunsthalle Bern ja MAK Viinis. Tema kriitiline lähenemine isiklikele ja ühiskondlikele narratiividele areneb pidevalt koostöös kuraatoritega ja rahvusvahelistel näituseplatvormidel.
Johanna Ulfsak (snd 1987) on Tallinnas tegutsev tekstiilikunstnik ja disainer. Ta omandas kraadi Eesti Kunstiakadeemia tekstiilikunsti ja disaini erialal, kus ta nüüd töötab külalislektorina. Ulfsaki töid on eksponeeritud isikunäitustel Draakoni galeriis Tallinnas ja Margot Samel galeriis New Yorgis ning grupinäitustel Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis. Ta on pälvinud mitmeid tunnustusi kaasaegse tekstiilikunsti edendamise eest.
Agnes Scherer (s. 1985) on Salzburgis ja Berliinis tegutsev kunstnik. Scherer omandas kunsti kraadi Düsseldorfi Kunstiakadeemias. Tema töid on eksponeeritud isikunäitustel Kunst Halle Sankt Gallenis, Sadie Coles HQ-s Londonis ja ChertLüdde galeriis Berliinis. Schereri narratiivseid installatsioone ja etendusi on esitletud rahvusvaheliselt, sealhulgas festivalidel ja biennaalidel. Tema kunst kuulub selliste kogude hulka nagu FRAC Champagne-Ardenne ja Moderna Museet Stockholmis.
Joshua Citarella (s. 1987) on New Yorgis tegutsev kunstnik, kirjanik ja teadlane. Ta õppis New Yorgi School of Visual Arts'is, kus omandas BFA kraadi fotograafias. Citarella töid on eksponeeritud sellistes asutustes nagu Stedelijk Museum Hollandis ja Hood Museum of Art Ameerika Ühendriikides. Tema väljaanded, mis uurivad veebikultuure ja spekulatiivseid tulevikke, kuuluvad Yale'i, Harvardi ja RISD akadeemilistesse kogudesse. Lisaks kunstipraktikale õpetab ta Rhode Islandi Disainikoolis ja arendab iseseisvaid uurimisprojekte.
Robertas Narkus (s. 1983) on Vilniuses tegutsev interdistsiplinaarne kunstnik. Ta omandas kraadi Vilniuse Kunstiakadeemias ja on osalenud edasiõppe programmides de Appel'i kunstikeskuses Amsterdamis. Narkus esindas Leedut 59. Veneetsia biennaalil projektiga "Gut Feeling". Tema töid on eksponeeritud olulistes asutustes, sealhulgas Kaasaegse Kunsti Keskuses Vilniuses, XII Balti triennaalil ja Whitechapel galeriis Londonis. Narkus on ka kunstnike algatatud projektide, nagu Autarkia ja Pataphysics'i Instituut, asutaja, mis edendavad eksperimentaalset koostööd kunstivaldkonnas.